Uhh, olen oma blogi unaruse jätnud. Aga ega midagi erilist kirjutada ei olegi. Laupäeval oli siis üleval toas pidu. Päris vägev oli tegelikult. Nägin kolme endist klassivenda ja siis veel inimesi Kullamaa koolist, keda kaua kaua pole näinud, ega kellest midagi kuulnud pole. Ingmar lubas suure hoolega sauna kütma panna, aga sellest ei tulnud midagi välja. Inimesi oli tegelikult ikka päääris palju. Liivi kohta :D Kuigi osad kadusid nii minema, et ma ei näinudki. Peo lõpus alles vaatasin, et see ja see on kadunud. Igatahes, kuskil kolma paiku hakkasid enamus ennast magama sättima ja algul ma mõtlesin ka, et jään sinna, aga lõpuks otsutasin ikka koju minna. Väljas oli ikka meeletult pime. Ma ei näinud pms mitte midagi. Ja siis mingi asi ka käis koguaeg võsavahel krabistamas. Suht nõme oli. Kuskil poole nelja paiku jõudsin koju. Ja muidugi magasin ma järgmisel päeval kaheni. Mis tähendab seda, et ma ei jõudnud pooli oma asju ära teha, mida ma teha tahtsin. Lõpuks läks jälle jube kiireks. Õhtul läksin Haapsallu nagu tavaliselt. Kuigi seekord oli seal ikka natuke mürglit ka. Oli siis nii, et olime Marruga rõdul ja mingi tüüp tuli alla ja küsis tikke. Marru viskas talle tikud ja siis see küsis, et mis su nimi on. Marru ütles, et Marta :D Igatahes natuke aega läks mööda ja kuulsime, et keegi laseb kella alt. Võtsin siis vastu ja see sama tüüp oli ! Hakkas mingi ajama, et laske sisse jne. Päris mitu korda tolistas seal. Siis mingiaeg helistas Veiko Marrule ja kutsus välja meid. Pidime tema ja Markoga Kastani juures kokku saama. Läksime välja ja need tüübid oli maja nurgas, kes enne tahtsid, et me nad sisse laseks. Hakkasid mingi räigelt räuskama seal. Läksime siis kiiresti sealt minema. Jõudsime Kastani juurde ja Veikost ja Markost polnud haisugi. Saatsime vahepeal Riffi isegi koju. Marru siis helistas juba Leale, et kus Veiko ja Marko on. Lea ütles, et nad on tema juures ja pole kuskile liikuma hakanudki ! Ei no tore. Ronisime niisama Kastani juurde. Kõige haigem oli see, et me ei julgenud koju tagasigi minna. Kartsime, et need tüübid on seal veel. Niisiis, viskasime Karlile kõne peale, et ta meid koju saadaks. Karl ütles, et las Karel kontrollib kas nad on seal veel ja kui on, siis helistaks meile uuesti. Igatahes, helistas hoopis Keirile, kuna Karel telefoni vastu ei võtnud. Keiri ütles, et plats on puhas. No hakkasime siis vaikselt minema ja kui maja ette jõudsime, siis mingi hullult hiilisime seal :D Õnneks ei olnud seal kedagi.
Esmaspäeva hommikul pidin siis jälle pool6 tõusma, et 6.15 bussi peale minna. See tõusmine nii vara on ikka jube piin küll. Igatahes magasin ma kogu tee pms maha. Vahepeal tõusin üles ja vaatasin, et vahepeal on kuskilt lubi maha ilmunud. Muidugi ma arvasin, et näen und ja magasin edasi :D Uuesti tõusin üles alles Tartus. Siin ei olnud midagi eriti, aga kui ma Kaubamaja juurde läksin bussi ootama, siis hakkas jälle seda läga sadama. Huhh, kuidas ma seda lund ikka vihkan. Kogu tee ühikasse ma muidugi mõtlesin, et kas ma viitsin keemiasse minna või ei :D Lõpuks ikkagi otsustasin, et peab minema. Kuigi ma ei teinud seal ikka midagi. Õppisin loomakasvatuse tööks veiks ja seletasin Liljaga. Loomakasvatuse töö läks enamvähem hästi. Ühte vastust ma ei teadnud ja ühe asja unustasin üldse ära. Nimelt ta käskis meil üks küsimus ise mõelda ja sellele vastata. Ma muidugi seda ei teinud -.- Selline juhe lihtsalt.
Teisipäeval magasin vääga haledalt sisse. Ma olin unustanud telefoni äratama panna. No nii loll annab ikka olla! Läksin siis ainult mata loengusse. Õnneks see oli viimane. Nüüd siis üks KT matas veel ja siis juba eksam. Jubee! Teel keemiasse otsutasime Lilja ja Matiga, et lähme Kedy juurde matat õppima :D Aga kuna Mati teatas, et tema võib veini tuua, siis sellest õppimisest ei tule raudselt midagi välja. :D Keemias oli viimane katse ja viimane lab/sem seal majas. Järgmisest nädalast ei pea enam nende majade vahet jooksma nagu segane. Keemias otsustasime Kerliga mingi aeg kinno SaagVI vaatama minna. Algul mõtlesime, et läheks kolmapäeval, aga ma siis ei oleks tõesti viitsinud. Jube pikk päev oli.
Kolmapäeval kuulasime inkas ettekandeid. Issand jumal, see õpetaja on nagu südametu mõrd ! Täitsa jube.  Ja naeratust ta näol näeb ka nagu kuuvarjutust. Ma ei taha üldse seda ettekannet teha, aga jah, järgmine kolmapäev on tähtaeg. Ja temal käib asi nii, et kui õigel päeval seda ära ei tee, siis eksamile ei pääse ! Juudas ! Ja ta ütles veel, et perearsti tõendeid haiguse puhul tema vastu ei võta. Päris hästi siis !
Täna käisime erialalise ajaloo loengust Eesti Põllumajandusmuuseumis. No veel mõtetumat asja ei ole olemas. See oleks vb siis huvitav olnud, kui giid ka vahepeal oleks rääkida saad. Aga ei, Peterson ainult pajatas seal. Tema on vist tõesti inimene, kes suudaks teised surnuks rääkida.

Aga nüüd hakkan ma telekat vaatama. Ei oskagi enam midagi kirjutada.